Alustama peab sellest, et vast 27 aastat tagasi käisime Mattiasega Madeiral. See oli tookord muljetavaldav saar.
Seega Terceira- ei olnud suuri ootusi ega lootusi. Ilmateade lubas pea iga päev vihma, sellise suvega nagu praegu oleks parema meelega väga sooja kohta sõitnud. Lubas pigem vihmast Eesti suve ning olin kaasa pakkimas suusatamisedressi ja jopet, mille viimasel hetkel siiski välja võtsin.
Reisisellid olid sel korral Mattias, mina, Sass ja Krissu. Fredil olid kontserdid ja muud tegemised kahjuks. Vast pea iga päev tundisin igatsust, et me siiski kõik koos ei ole. Aga see on mul alati reisil, et võiks olla see ja teine ja kolmas ka seda ilu nautimas.
Sõitsime Zürichisse ja sealt edasi Terceirale.
Alustasime vara, lennuk läks kuue ajal, kuskil kolme paiku olime saarel. Ilm oli niiske, väga soe. Lennujaam väike ja väga rahulik. Kõik toimis - Coldcarisr saime väikese musta Nissani nong rendipoiss seletas saare vaatamisväärsused üle. Saar oli kaetud väga heade teedega, nii mööda rannikuäärt kui risti üle saare. Igale poole sõites läks maksimum 30 minutit. Kogemata sellisele olukorrale sattudes tõdesime, et see oli suurepärane, sest kui näiteks ühe kohas kippus ilm halvenema, siis teises kohas oli rannailm, seega fakt nr 1 - ilmaprognoosi ei ole mõtet usaldada. Kaasa pakkisin siiski ühe vihmakile, mida oli vaja 15 minutit.
Niisiis - Atlandi ookeanis asuv Assooride saarte alla kuuluv Portugali saar Terceira on väiksem kui Hiiumaa ja suurem kui Muhu saar, rahvaarv 55 000 ja ca 1500 km kaugusel Portugali rannikust. Samas kõigele vaatamata on see saar piisavalt suur, nii et nädal aega oli täiesti piisavalt paras aeg olla ühes kohas. Fakt nr 2 , millega meie kaks “tõmblejat” rahul olid, oli see, et tegemist oli saarega ja kohad olid piiratud. Suures piires oli meil 4 matkapäeva, 1 merepäev ja 1 rannapäev. Plaanisime esialgu küll teisele saarele minemist, sest lennuühendused olid head, kuid meie matkaseltskonna suurus oleks reisieelarve paisutanud liiga suureks ca 150.- inimene, samas laevareiside puhul oleks olnud juba kaks reisipäeva ning periood puhkamiseks oleks jäänud pisukeseks. Kes olid saareelanikud? Meile meeldis see, et turiste oli väga vähe olematu arv, sest nt täna tuli tagasi ainult üks lennuk Zürichisse. Turiste oli, kuid nad olid madri portugalased. Ja ses suhtes me vahet ju ei teinud. Keegi midagi ei müünud, keegi (1 kord küll) ei küsinud kust me pärit oleme. Igaüks ajas oma asja. Inimesed olid rahulikud, tagasihoidlikud. Poisid olid kuskilt lugenud, et eestlaste natuuriga. See sobis. Ka rannas ei olnud turiste. See tundus liiga hea olevat, et olla tõsi. Aga nii see oli. Seega fakt nr 3 - nautisime, et ei olnud ülerahvastust ja oli ruumi. Matkaradadel kohtasime vaid mõningaid inimesi, paare. Tundub suht uskumatu. Ja oligi nii. Ruhnu saarel näed ka rohkem inimesi.
Toit oli hea - maalähedane, rustikaalne - kala, liha no friikad ikka ka. Mingi väga hea kook tädi Amelia kook - nagu suur piparkook kaneeliga. Väisasime 2 korral Angra do Heroísmo nooblimat restorani, kahel korral rustikaalset rahvatoidu kohta ja ühel korral sattusime ühte küla sööklasse, kus oli ausalt klaa punast veini 80 senti ja pudel 1.20. Foto menüüst on tõendina olemas ka. Nooblimates kohtades olid hinnad ca 35.- õhtusöök. Kala tuli otse Atlandi ookeanist, kasvatati veiseid, maisi.
Kuid fakt nr 4 söögikohti oli saare peal vähe ca 35-30, kuid iga kord kui sabas seisime, saime siiski ka keha kinnitada, mis kuulub reisimise ühe osa alla ju. Hommikusööki saime supermarketist Continente ja nagu alati tundub, et mujal on niipalju parem toiduvalik ja hinnad olid poes meiega võtteldes 20-30% odavamad. Kuna see oli meie kodu lähedal, väisasime seda tihti. Ühel korral tegin väikese kalkulatsiooni, et kui seal maksime 55,-, siis Eesti hindadega (no perenaisel on need peas ju) oleks läinud 83.-.Nii on.
Infrastruktuur. Kõk teed olid ülihead, liikluskultuur viisakas. Tuututamist ei olnud.
Me elasime pealinnas Angra do Heroísmo. Arutasime omavahel, et kui see oli juba nii rahulik peaaegu uimane linnake, mis siis mujal on. Seega tõdemine nr 5 oli see, et antud juhul oli pealinnas elamine õige valik. Villa nii võiks seda küll nimetada asus mäe otsas vaatega Atlandi ookeanile ja seal hiiglasena seisvale kuulsale Monte Brasilile, mis oli suur ja kõrge poolsaar. Mis oli vaatena peo peal, taamal ookean ja ka linn oma punaste kivikatustega ja värviliste majadega, kuuludes sellega UNESCO maailmapärandi hulka. Maja omanik proua Anna Maria oli põline terceiralane, kelle 6 õde-venda elasid naabruskonnas. Ta oli oma abikaasaga ehitanud selle villa 4 aastat tagasi, kaks sellest koos seal elanud ja kaks aastat tagasi lesestunud. Kuna poeg ei taha, et ema maja maha müüks, siis rendib ta seda vahel, et maja hoolduse ja korrahoidmisega seotud kulud tasuda. Siia vahele fakt nr 6, mida ta meile toonitas, oli see, et saarele kohaselt on väga raske leida töömehi, kes teevad selliseid pisi ehitus ja remonditöid, nii et tähelepanu-tähelepanu turgu oleks seltsimehed töömehed!
Maja oli tehtud suure armastuse ja hoolega. Terassil mitu mugavat istumis- ja söömiskohta, köök köikvõimalike vahenditega suurele-suurele perele söökide tegemiseks, oo jaa, see oli elamus. On mida õppida. Kaartide mängimise lauake, palun. Kamina juures istumine, palun. Kõikjal oli fotosid-fotosid siit ja sealt perekonnaliikmetest ja reisidest. Ilus!
Tunde ennast nagu kodus, magasime lahtiste terassiustega taamal Atlandi ookeani müha, kukkede kiremine, koerte haukumine, lindude laul (suurim linnuliikide arv Euroopas!). Ühel ööl ka Beatles lugusid laulev bänd. Teadmine nr 6 on see, et Terceiral on madalaim kuriteomäär Euroopas.
Nüüd aga sinna tagasi algusesse. Kuna mul on probleem, et ma unustan, siis pean olulisels panna asjad, mis on juhtunud kirja. See annab mulle turvatunde ja väikese mäluharjutuse. Sest lõpuks muutub kõik üheks ja kahju on kui toredad mõtted kustuvad. Las see olla minu jaoks.
Saabusime siis kolmapäeval, seadsime end sisse, käisime söömas, pärast tiksusime ja jutustasime terassi peal.
Neljapäeval oli ilus ilm. Magasime kaua, läksime ujuma. Ujumiskohtasid on Angra do Heroísmos 2. Nüüd järgmine fakt, mis tihti on meie jaoks ju oluline - ujumiskohad. Need on Terceiral täitsa teistsugused. Pealinnas on sellised betoonist rannaalad, kus kohalikud päevitavadki betooni peal ja lähevad sisse redelitest. Teine variant on linnast väljas olevad looduslikud basseinid, mis on laavakividest moodustunud basseinid, mille vahele on jällegi betoonist valatud pikutamisalad ja jällegi redelist vette. Oli ka üks tumeda liivaga rand, mida nimetatalse Rivieraks, mis on Biscoitose linna lähedal. Ja jälle, imelik, seal ei olnud rahvast, mõned kohalikud vaid. Vesi on värskendav, meie Eesti sooja suve vesi. Ja sooja suve ilm. Kuid vahega, et õhtul soe ilm püsib ja jääb ikka 22-23 kraadi ka ööseks. Seega esimesel päeval jalutasime sinna, karastase end ja võtsime ühe jäätise.
Esimene matkapäev viis meid saare keskele Mistérios Negros matkarajale. (Nr 1)
Autoga sõites lihtsalt ahhetasin, sest mõlemal pool teed olid metsikud hortensiad ja neid oli metsikult, pea kõikide teede ääres. Seega teadmine nr 7 kui võimas oli loodus, kui mitmekesine ja roheline. Kõik sõna otseses mõttes lokkas. Metsikud hortensiad, metsikud kallad, metsikud liiliad, metsikud kressid ja veel lilli, mida meie kultuurtaimedena kasvatame, aga seal on see metsik. Igakord kui matkale läksime oli jälle veidi erinev loodus. Oli metsa, männimetsi, muid okaspuid natuke nagu džungli ja millegi metsiku vahepealset. Ja kuigi oleme palju reisinud, siis teadmine, mis lausa vaimustab on see, et loodus suudab ikka ja jälle üllatada ninh olla nii toetav ja imeline, et seda on sõnadesse raske panna.
Esimene matkarada oli paras turnimine, päike tuli välja oli metsa, niite, laavakivide vahel ronimist ka jälle toimus muutus, vaheldus maastikus ja ilus, mida ta meile pakkus. Taamal jälle lehmad, ookean vaheldumas mägede ja okaspuu metsadega. Kuna laavakivi on kerge, siis kõikjal karjamaadel olid laavakividest aiad. Need on vana kombe kohaselt selleks, et piiritleda karjamaid. Aga need olid sellised pigem vàikesed maalapid, mistõttu oli tihti ka Iirimaa tunne, kiviaiad ja niidud. Ja kõik väga roheline.
Neljapäeva õhtul kooserdasime linna peal ning maandusime ühte tänavaäärsesse pisikesse söögikohta.
Reedeseks matkaks jäi Monte Brasil, kus oli samuti nelja tunnine matkarada. Ilm oli pilvine, siis jälle päikeseline. Tegime poolsaarele ringi peale. Hingematvad vaated. Tipus ka vaalavaatlustorn. Kasside koloonia linnakassidest. Matkarajad olid erinevale raskusastmele. Roheline-roheline. Sinine-sinine. Edasi puhkama. Koju. Kuna sellel õhtul oli valgete ööde festival, siis inimesed olid riietunud valgetesse riietesse. Ja söögikohad olid kõik täis, niisiis õhtustasime kodus ja rääksime hubasel terassil juttu.
Laupäeva hommikuks olime pannud vaala- ja delfiinivaatlus retke. Sel oli garantii, et kui ei näe, saab tagasi minna. Merereis kestis 2,5 tundi. Nägime kolme liiki erinevaid delfiine. Selliseid valgete peadega, siis väiksemat liiki ja lõpuks tavalisi delfiine (common dolphines). Vaala otsimiseks lasti vette ka hääle detektor, kuid vaalu sel korral ei näinud. Aga sellele vaatamata oli torel merel olla. Tagasi jõudes puhkasime, sest meri millegipärast alati veidi väsitab. Õhtul otsisime üles liivaranna ja vedelesime seal. Päeva lõpetasime St Matteuse linnas. Oli laupäev, resto oli rahvast täis. Sumin käis, grilliti liha Quebramar oli vist selle koha nimi. Autentne.
Pühapäeval oli rannapäev Praia da Vitória lähedal Riviera rand. Esialgu on tunne nagu sõidad suurte kalasadamasse, aga nurga taga on rand. See on ainus, võta või jäta. Olime seal kaua ja tegime burksilõuna. Ideaalne päev. Tagasi tulles sain välja pressida ka Serra do Cume vaateplatvormi külastamise. Üritasime ka hommikul seda, kui Google Maps juhatas imelistele karjamaadele, mis sõitsid mägede vahel üles alla palistatuna metsikute hortensia põõsastest. Kirjeldamatu. Kuid tõesti seal juba õigel vaateplatvormil oli näha saar kogu oma ilus. Ja tasuta. Ja siit teadmine juba päris mitmes on see, et turisti lõbustusteks läks meil täpselt 45.- kui külastasime vulkaanilaavadest tekkinud koopaid. Kõik see muu ilu oli nagu paljud parimad asjad elus, tasuta.
Ja siis minu sünnipäev esmaspäeval. Nagu ikka pidin voodis vähkrema ja siis tulid laul-hortensia-Krissu tehtud kaart- kohutavalt magus kook küünaldega. Kõik oli päris ja algas minu viimane 4 algav eluaasta. Siis läksime oma linnakese ujumiskohta, kümne ajal kohalikud pensionärid juba kogunesid. Oli kaetud lauake, mitte küll mulle, aga meeleolu ja ilu oli õige ja hea. Ja igas väiksemaski rannas on rannavalve ka vihmasel päeval ja ka õhtul kell seitse. Esmaspäeval lubas ilmateade vihma ja nii me saimegi esimese ja peaaegu viimase 15 minutit vihma kui käisime vaatamas maa seest tluevaid gaase ja väävlit, mis on väike geoteemiline ala Furnas do Enxofre, seal tegime ka väikese 20 minutilise kõnni.
Turismimagnet Algar do Carvão on kuni 2026 aasta kevadeni kinni, seega külastasime Gruta do Natal, mis on 700 m laavatunnel. Selles saareosas sadas, kuid teises osas oli päike, seega tegime seal 3 tunnise matkaraja. Koht oli Costa da Quatro Ribeiras. See oli rannikuääres ja siit järgmine fakt, et mäed hoidsid vihmapilveid kinni ning rannikule need ei jõudnudki. Õhtul läksime nooblisse kohta nimega Tasco ja midagi …. Kõned, veinid jne
Teisipäeval oli jällegi prognoos täisihmaseks päevaks. Meie hommikusöögi terassi see muidugi ei morjendanud. Jõudsime matkale alles 13 paiku. Ja see oli vaata, et üks ägemaid oma vaadete poolest. Mattias leididis matkarajad ühe kohaliku Assoori matkaradade leheküljelt ja vaatas, et need oleksid rannikul mitte mägedes.see oli Forto de Sta Catarina dos Mós ka jõudis välja São Sebastião linna. Linna jõudes olime juba väga näljased, peened kohad pannakse seal 15.00 - 17.30 kinni. Lõuna. Ja siis leidsimegi selle imetabase söökla 1,20 veinipudeliga ja päevapraega. Sealiha sööjatele teadmiseks, et pakutakse ainult veiseliha ka kanaliha on haruldus. Ja siis tagasi, aga nagu tagasiteed alati osutuvad need lühemateks kui tulles. Ja saime oma järgmise 5 minutit vihma. Ja vaadetest ei räägigi. Need olid kõiksekaunimad. Jälle sama-kui tundub, et enam kaunimaks minna ei saa, läheb kaunimaks. Ja muidugi see rahu ja vaikus, tühjus. Tagasi tulles otsisime ujumiskohta, kuid ookean oli päris vihaseks läinud. Läksime pealinna sadama kõrval olevasse randa, kus vihmaga inimtühjas rannas olid siiski rannavalvurid. Seal olid meile olulised OMG lained ja oli vähe vaja.
Ja saigi läbi. Oli üks imeline paik. Kuna Assoori saari on kokku 9 ning need pidid olema oma loodusliku elurikkuse poolest väga erinevad, siis oleme väga õnnelikud, et enda jaoks sellise koha “leidsime”-loodus, vaikus, rahu, turvalisus, sobiv ilm ja muidugi sääski ei ole.
Seniks aga armastame oma Eestimaad edasi kõige hea ja sääskedega.
No comments:
Post a Comment